ma olen austrias päris mitu korda käinud, lausa nii mitu, et ma ei oska kokku lugeda. ja täpselt terve dekaadi tagasi ehk aastal 2005 käisime siin ka, mitmekesi. oli märtsivaheaeg ja vorarlbergis lokkas kevad. sõit zürichist bludenzisse võttis aega kuskil kaks tundi ning selle aja jooksul jõudis termomeeter 16 soojakraadini ronida. eestis oli veel talv! ja siin oli kogu lumi juba ära sulanud. hommikul läksin mäele (kus veel lund oli), kella üheks oli sellest vähesestki saanud löga, pärastlõunal tsillisin rõdul päikese käes või patseerisin niisama ringi (leene, kas sa mäletad seda laulu: pisikesed punased papud/ kollased ketsid/ kollased ketsid? me laulsime seda siis, kui bludenzist jalanõusid otsimas käisime. minu kollased ketsid said sa muidugi paari aasta pärast endale...). vot. oli selline meeleolukas reis. uni tuli varakult ja läks varakult. spordipuhkuste värk.
ja nüüd olen ma jälle siin, ainult et terve kuukese varavõitu, mistõttu sajab mägedes ühel päeval lund (ja orus vihma), kuid teisel sirab päike. täna oli päike. aga külm oli ikka, ilma mantlita ma ringi ei käinud. aga meeleseisund oli ikka kuidagi samasugune nagu kümme aastat tagasi. lihtne tunne. carpe diem tunne ka, kui nüüd klišeemaailma sisse põigata. ainult et kui kuuendas klassis ootas mind kogu see teismeeaga kaasnev jama alles ees, siis nüüd on see ammu läbi. väga lihtne on sooja päikese käes bussi oodata ja sellega dornbirni loodusmuuseumisse minna. midagi ei vaeva. vesi tuleb kraanist ja õlu tuleb vaadist. küll on hea.
(reality check saabub muidugi esmaspäeval, kui ma tagasi tartusse jõuan. aga ma olen kuulnud inimestest, kes ülikooli lausa mängleva kergusega ära lõpetavad. kuid kas mina olen üks nendest?)
No comments:
Post a Comment
no mida on?