essa tessa

“Are you lonely?” küsis Bologna lennujaama ja kesklinna vahel sõitva bussi juht, tahtes ilmselt teada, kas tulen üksinda bussile või mitte. Aga olen natukene lonely küll siin lärmakas ja noori inimesi täis linnas. Kuni esmaspäevani ei oska ma kohe midagi peale hakata, siis hakkab vähemalt kool pihta ja ma võin tõsist nägu tegema hakata. Praegu veel mitte. Praegu ma uitan niisama mööda tänavaid ringi ja vahin maju ja mõtlen, et kõik oleks märksa lihtsam ja rõõmsam, kui mul siin keegi kaasas oleks, kas või natukeseks ajaks. Joosep tuleb õnneks 10. oktoobril külla – selleks ajaks olen ma oma naljakast melanhoolsusest lahti saanud ja oskan õigetesse kohtadesse minna.

Ma teadsin küll, et algus on kõige raskem, eriti veel täiesti võõras keskkonnas ja keeleruumis. Ja et need esimesed õhtud (internetita!) hostelis saavad olema tühjad ja nutused. Ja et itaallased ei räägi inglise ning mina itaalia keelt. Isegi kooliametnikud ei oska ingliššit, noh! Aga... et see kõik n i i raskeks osutus, on mulle üllatuseks. Olen ju ennegi üksinda välkamaal käinud ja enamjaolt on kõik sujunud. Näiteks Londonis ei hakanud mul hetkekski igav! Nüüd aga on mul tervelt neli kuud aega (mitte neli päeva), et ümbruskonda avastada ja kõige paremad pizzeriad üles leida ja muuseume läbi kammida, rongiga näiteks Veneetsiasse sõita ja biennaalile minna. Teen seda kõike ajapikku kindla peale, aga praegusel hetkel pole mul muud peale hakata, kui hostelis istuda ja seda kirjutada. Aken on küll lahti, ulmeliselt sooja õhku hoovab sisse ja tänavamüra kostab ka, kõlarid mängivad Devendrat, aga … kõik on kuidagi ilusam, kui võõraid kohti ja inimesi kellegagi jagada.

Ah, mul on tegelikult alles teine päev ja järgmisel kolmapäeval kolin ma ühte väga hubasesse korterisse ja... Küll kõik laabub. Lihtsalt praegu on kuidagi kummaline ja raske olla.

(Korteri kohta nii palju, et … ha-ha. Tegin endale Facebooki, et Erasmuse grupis oma kodumuret kuulutada. Minuga võttis ühendust üks eriti tore naine, kellele ma täna külla läksin. Tuleb välja, et see naine on peaaegu 40, tal on 16-aastane poeg, ta elas üheksa aastat mingi vene mehega koos ja nüüd üürib liiga suureks jäänud korterit minusugustele hädalistele välja. Ta tundub kuidagi eriti eheda ja siira inimesena ja ma usun, et mul saab seal Via Nosadellal väga tore olema!)

ei ole katusekino. piazza maggiore on hoopis, bologna põhiplats.

ja see on via zamboni, ülikoolitänav, kuhu ühed riputavad korterikuulutusi üles, et teised neid läbi saaksid kammida. hull värk. mul on hea meel, et ma seda kadalippu praegu läbima ei pea.

ja see on minu almanaator (siinkohal tervitan pälulälu), õieti küll tema peahoone aadressil via zamboni 33. ma ausalt öeldes polegi harjunud uutes koolimajades õppima... (vhk ja ut...)

tegelikult on blonja tänavakunst väga tugevalt sotsiaalkriitiline, aga kuna ma ei saa sõnumitest veel aru, siis hetkel paelub mind pigem visuaal.

siinkohal pean märkima seda, et .... mul puudub suunataju! täielikult! ma ei tea kunagi, kuhu ma kõnnin! sestap on üksinda võõras linnas olemine mu jaoks jõhker katsumus... kas jõuan omadega milanosse välja või mitte?

selline vaade on mul hostelitoa rõdult. täitsa itaalia!

ma arvan, et see pilt võtab mu praeguse olukorra suurepäraselt kokku. kõik on enam-vähem, ma ei sure ega midagi, aga päris rõõmus ka ei ole. ah. aga ärge muretsege. inimene peabki oma hirmudest üle saama!!! 

PS: ema, palun saada mulle klimbisuppi.