Rongiluule

Elisabet Reinsalu hääl lugevat neid Elroni “Järgmine peatus on..” tekste. Temast on nüüd sarjanäitleja saanud. Kunagi oli ta Tamm ja mul oli samanimeline klassiõde, kes nägi natuke tema moodi välja ja tahtis samuti näitlejaks saada. Ei saanud. Elisabeth õpib arstiks.

Tapal tulid koos minuga peale sõduripoisid. Imelik, mõtlesin ma, täna on ju kolmapäev – kuidas nad nii vara linnaloale lasti? Terve tee Tapalt Jõgevale rääkisid viiesentimeetriste siilipeadega noormehed ainult kaitseväest. Nagu muud elu ei eksisteerikski. Sama on vist noorte emadega – värske ning kõikehõlmav kogemus paneb asja üle ikka ja jälle arutama, sündmusi uuesti läbi elama, uusi tähendusi ja seoseid looma.

Kaarepere-Tabivere-Kärkna-Tartu. Ma ei ole selle tunni aja jooksul ühtegi korda aknast välja vaadanud, silmad on raamatul, paberil või telefonil. Ja ausalt öeldes sealt pimedusest midagi ei paista kah. Talv. Pimedal ajal on nii keeruline ette kujutada, et kell 21.43 võib väljas olla. Et päev ei saa kell neli otsa. Mu algklasside õpetaja laulis meile väga tihti ühte rahvalaulu, mille esimene rida on selline: “Päevak’, tule vällä, vihmäk’, mine üle.” Päike-päevake. Alles talvel mõistad, et päike ongi päeva sünonüüm. Kõik need neli kuud otsid mingit sädet, mille külge klammerduda. Pärastlõunane kohvitass, üksik mõttevälgatus, naerupuhang, saunaskäik. Talv on nagu uni, aga mina olen ärkvel ja alles ootan magamajäämist. Või hoopis täielikku virgumist.

Kellel janu, sellel jalad. Ära sea enda ümber liiga kõrgeid müüre. Joo vett ja piilu ümbritsevaid inimesi. Kui tekib tunne, et sa oled neid juba varem näinud, siis tuleta endale meelde, et sõdurivormis näevad kõik poisid samasugused välja.