reedeõh ta

täna õhtul olen ma nagu mingisugune äraleierdatud klišee. istun kamina ees, grillin puid, vaatan, kuidas üks kass magab diivanil, teine tugitoolil. isegi koera olen ulguva tuule eest tuppa lasknud. nii et ma ei ole sugugi üksi, ehkki inimesi olen täna täpselt nii palju näinud, et joosepit hommikul ja vahepeal naabritädi postkasti juurde jalutamas. aga tuul on ikka päris suur, kõik tuttavad kivid on meri ära söönud, maja kõrval voolava kanali asemel on jõgi. aga kui on jõgi, siis saab kirjutada ka jõgiromaani, a la hermann hesse "siddhartha". ma praegu balzaci silmas ei pidanud. ja laua peal on valeri küpsised (anna andeks, valeri) ja valge kastruli sees on viinamarjad ja poole tunni pärast hakkab etv pealt 1960ndate aastate elust rääkiv film. päeval lasti ühte dokki biitlite algusajast, vot kus lops!

sel aastal saan ma kaheksandat korda tädiks. nüüd saab siis mu vennake tite (muidugi mitte üksi). see on minu meelest päris naljakas - mina ei ole isiklikult midagi saavutanud, aga tunnen ennast ikkagi nagu olümpiavõitja. me ei mahu siia majja enam ära. suvel veel, siis saab telgis ja saunas ja kas või kasvuhoones magada, aga juba viimastel jõuludel paigutusime kihiti nagu küpsisetort. mis siis tulevik toob?

tulevik toob seda, et homme tulevad mulle sõbrad külla ja siis, ma loodan, vahime koos kaminasse ja ootame, et etv pealt mõni hea film tuleks. mul on siin sihuke suur telekas, seda on mõnus vahtida, kui ikka midagi vahtida on. telekas enam fox life'i ei näita ja hea ongi, sest 2012. aasta suvel, kui mul mitte midagi oma eluga teha ei olnud, vahtisin ma ainult "grey anatoomiat" ja see küll midagi head ei tõotanud. ah, see 2012. aasta suvi. see läks juba alguses metsa. ma ei osanud (võib-olla ei oska siiani?) oma aega normaalselt sisustada ja siis ma hõljusin mingil uimasuse-ja laiskuselainel. olin oma esimese ülikooliaasta juba 31. maiks kotti toppinud (kõik A-d), utlibist sada raamatut laenutanud ja pärispeale putkanud, aga siin on ju see värk, et... maal olles saad alati aru, kui sul iseendaga lood kehvasti on, linnas petab kuidagi ära. ja siis see süveneb ja süveneb ja süveneb ja juulikuuks oli mu mõistus pillid kokku pakkinud ja ma ei lugenud läbi ühtegi raamatut, mis ma sealt struve tänavalt endale kaasa võtsin. oli plaan tutvuda kirjandusteooriaga. ei tutvunud. oli plaan lugeda biitnike luulet. ei lugenud. ma ei oska luulet lugeda. ja nii edasi. leidsin tollest suvest pärit märkmiku, kuhu olin üles kirjutanud kõik tol suvel loetud teosed ja neid oli tegelikult päris palju! ligi 20. ja ükski polnud pärit utlibist. kuid meeles on ikka mingi mõru maik. istud rõdul ja päike kütab ja loed ja loed ja loed ja vahepeal käid alt külma jooki võtmas, aga elust pole õiget mõnu. maitset.

aga see ei ole ju see, mida tulevik toob! see on see, mille minevik jättis!

paistab, et too eneseusk, mis suvel 2012 minu juurest plehku pani, hakkab nüüd vaikselt tagasi tulema, mul on tunne. ei taha ära sõnuda, aga näiteks bakatöö peale mõtlemine ei aja mind enam üle keha kihevile ja ärevile. võin kirjutamisega alustada küll. aga mitte veel.

sest praegu hakkab etv pealt film ja mul on terve kauss viinamarju ja küpsiseid ja grillituid puid tuleb vahepeal segamas käia.