hind selgub hiljem

ükskord kaheksa aastat tagasi, kui ma olin veel väga noor ja väga kirglik ja muidugi väga kultuurne, käisin ma no99 jazziklubis. reedeõhtuti toimusid seal jazziõhtud. ja kuna ma olin nii noor ja nägin veel noorem välja, et kuskile mujale poleks ma sisse saanud, siis käisin no-s päris mitu korda. ja jazz on mulle ka alati meeldinud, mitte et ma sellest midagi üldse teaksin, aga kuulata on mõnus. klassikaraadios on iga päev kell 18.15 muusikasaade nimega "kella kuue jazz", kuulake. aga. igal juhul. ükskord oli jazziklubis ka laulja kohal ja tema laulis doris kareva nüüdseks vist väga kuulsaks saanud luuletust (mida on muuseas esitanud ka mari kalkun):

Kõik, mida vajad, tuleb su juurde
ühel või teisel varjatud kujul.
Kui tunned ta ära,
saab ta su omaks.

Kõik mida tahad, tuleb su juurde,
tunneb su ära ja saab sinu osaks.
Hinga, loe kümneni.

(Hind selgub hiljem.)

ja nüüd, kui ma olen palju vanem (hö-hö, aga ikkagi alati kõige noorem) ja palju vähem kirglikum ja nõksa vähem kultuursem ka, on see luuletus mulle täies ulatuses kohale jõudnud. 

eile käisin arhiivis värskel õhtul. nimelt: ajakirja värske rõhk toimetusse on viimastel aastatel sattunud hulk noorema põlvkonna kirjandusteadlasi, kes viitsivad korraldada selliseid üritusi, kus inimestel piinlik ei ole. eilne diskussioon käis kirjanduskriitika ümber. ja siis ma mõtlesin, et kõik mu sõbrad on värskes rõhus debüteerinud, aga mina ei ole, sest ma, kurat, ei kirjuta ju luuletusi ega üldse mitte midagi ilukirjanduslikku, aga ise ma nii julge ei ole, et rõhule teatada, et palun saatke mulle nüüd üks raamat, ma sooviks midagi arvustada. ostsin teed, otsisin oma bakatöö juhendajat, kes oli vist õues suitsul, istusin maha ja kurtsin, et rong ongi lännu... et kuidas ma üldse teistessse, n-ö suurte inimeste ajakirjadesse nagu vikerkaar ja looming kirjutada saan, kui ma kuskilt õieti alustanud ei ole (ekspress ei lähe arvesse, sest seal antakse tähemärke täpselt 2000 jagu ja kolme lõiguga ei saa ausalt öeldes mitte midagi öeldud). ja siis. ja siis tuli minu seminarijuhendaja. ning tema kõrval seisis rõhu kirjanduskriitika toimetaja. ma istusin, nemad seisid. ja siis see algaski. 10 000 tähemärki ja kas rohkem luule või proosa ja kõik kõik kõik kõik on väga rõõmsad.

päeval olin väga kurb. õhtul olin väga rõõmus. nüüd läks taevas kuidagi heledaks, huvitav, kas päike hakkab välja tulema?

hind selgub hiljem.