mingil määral neid euroopalikke hetki siin bolognas ikka jagub. täna istusin mingis starbucksi-sarnases kohas (vähemalt sama kallis oli küll ja nimi kirjutati ka topsi peale), jõin sojacappuccinot (tavaline piim paneb mu kõhu lendama ja espressot ka kogu aeg laksida ei jõua... ma ei tea, miks ma praegu end nii agaralt kaitsma asusin), kõllid mängisid real estate'i wonder yearsi, ise lugesin "kellavärgiga apelsini" (kooli jaoks, eks, mitte showoffimiseks... kuulge!). kõrvallauas arutati vergiliuse "aeneist" ja mina olin närvis nagu alati. bolognas olen ma vist kogu aeg närvis, välja arvatud kodus. pidevalt on mingi pinge sees, tunnen nagu kõik vaataksid mind või... need portacod kukuksid mulle pähe. mul on külm, mul on kaltsiumipuudus, sest mu küüned ja juukseotsad on katki, eile tõmbasin ipodi ERRi rakenduse, nii et saan ilma arvutit lahti tegemata klassikaraadiot kuulata. kodune tõ-tõ-tõ-tõ-tõõ enne päevauudiste algust tekitab minus sellise tunde, et olen ikka tartus lepiku tänava ärklikorteris, sest seal kuulasin ma raadiot kogu aeg.
aga siin liigun, torman, jooksen kogu aeg ühest seisundist teise, unustan pidevalt oma kunagisi mõtteid, hõljun kofeiini- või unelainel, veedan liialt palju aega internetis. tahaks kuulda mõnda kodust heli, näiteks ema pannkookide jaoks mune kloppimas, von bocki maja ust kääksumas, fonoluku häält sõbra ukse taga, isa vana nissani diiselmooteri põrinat, laste kisamist laupäeva hommikul, merelainete loksumist. eks teatavaid variatsioone ole siingi kuulda, aga kuna ma olen bolognas enamjaolt üksi (ise valisin selle tee, palun mitte kaasa tunda!), siis tundub kõik labase matkimisena.
aga eestis inimesed muudkui hukkuvad liiklusõnnetustes, vinguvad asjade pärast, mida olemas ei ole. ning VHK põhikooli endised inglise keele õpetajad asuvad tööle raadio uudistediktorina.
igatsen pingevaba elu, aura ploomimahla ning tartu raekoja platsi vasakut nurka.
--
täna nägin meest, kes oli täpselt dante nägu!
No comments:
Post a Comment
no mida on?