well, there's gold in the mountains and people living in the sea

bolognas on šokolaadifestival. see tähendab, et terve piazza maggiore on täis putkasid, kus müüakse rohelist ja sinist värvi šokolaadi, aga vähe traditsioonilisemat kraamigi. inimesi on palju, magusat lõhna ka. samuti on piazza maggiorel fotopood, kuhu esmaspäeval türgi pildid ilmutusse viisin. mõistagi hoiatati mind juba kohe alguses, et eraldi cd-le panemine maksab 10 eurot (nad vist ei ole veel digiilmutamisele üle läinud... no muidugi. sissehelistamisühendus on siin veel üsna tavaline asi). täna läksin fotodele järgi ja kae nalja - kogu lõbu läks maksma 45 eurot! 45 eurot! 45 eurot! 700 krooni! seejuures polnud üks film isegi välja tulnud ja ühe ilmutasid nad kogemata paberkujul ka ära. selle raha eest saab eestis 15 filmirulli cd-l kätte (või miskit sellist). ühe foto hind on siis 57 eurosenti, s.t 9 krooni. neli tutti frutti pakki pluss üks hapu näts assaku poest.

nii palju siis numbritest. loodan, et need elu kalleimad fotod siis miskit väärt ka on. siinkohal tervitan euroopa liidu maksumaksjat, kes mu avantüürid ja valearvestused ja korteriüürid ja lõunasöögid kinni maksab! olen sulle väga tänulik!

--

meil oli juba ammu otsustatud, et kui türki lähen, sõidame ankarast nelja tunni kaugusel olevasse kapadookiasse, mis on nii iidne koht, et seal on elanud kreeklased, roomlased, moslemid ja nüüd türklased. ning turistid. mõnes kalju või rahnu sisse ehitatud koopas oli tuhandeaastane kabel, mõnes hotellituba, mõnes restoran, mõnes haud. kuna kapadookia põhiline turistihooaeg on suvel, siis praegu polnud seal väga kedagi ning kohalikud olid rahulikud ja rõõmsad, elamine-toitumine odav. vaadet jätkus kilomeetrite viisi. mu meel polnud ammu nii kerge olnud.

tere, kas teil siin kuskil juuksur ka on vä

ma ei tea, kuidas see pilt nii hästi õnnestus, aga raamiks ära küll. olime rahvuspargis.

kapadookia rahvustoit on pottery kebab, mida on vähemalt kolm-neli tundi ahjus savipoti sees koos juurviljadega küpsetatud. juurde pakutakse riisi ja traditsioonilist türgi jogurtijooki ayran-it. joosep arvab, et coca cola pole pooltki nii hea kui see. ja piimajoogid aitavad piprakahjustusi ka leevendada.

sõitsime väikese bussiga üles mäkke suure koopalossi juurde. ümberringi käis vilgas külaelu, keegi kuivatas kapsaid, keegi puhastas kõrvitsaid.

kodak on the top of the hill ehk loss on putka taga!

kodaki poe ees oli väike einela ja väike poiss ja tema isa ja suur-suur-suur vaade.

ja see mutike müüs mulle ühe nukukese.

lossi otsas.

poolel teel bussipeatuse juurde ehmatas meid roosaks võõbatud koer, kes kahjuks kuidagi katuselt alla ei saanud.

tahtsime kuidagi ankarasse tagasi jõuda, aga vuntsidega härra sõnul oli buss puupüsti täis ja arvas, et peame ööbussiga tagasi minema. pärast päikeseloojangut on aga keskmaal maru külm. onu lubas asja uurida, seni istusime tema kabinetis ja rüüpasime türgi teed. lõpuks saime ikka õige bussi peale.
türgi vabariigi rajaja, suure juhi ja õpetaja mustafa kemal atatürgi pilt seisab, muide, iga endast lugupidava kodu või ametiasutuse seinal. no muidugi. ja atatürgi surma-aastapäeval panevad isegi noored inimesed tema foto endale facebooki profiilipildiks. ei ole isikukultus, ei ole...

tagasi ankaras. kuna mäkkeronimiserõõm püsis veel jalgades, läksime ankara kindlusesse, mis on hetkel küll rekonstrueerimisel... müüri peal ronisime ikka ja nägime tervet linna selle mõõtmatus suuruses. kõige ägedam oli aga see, et kindlus on ankara peamine vaatamisväärsus, aga selle ümbruses polnud midagi glamuurset, tavaline külaelu hoopiski. haned ja kanad ja kassid ja koerad. tuli välja, et enne atatürgi vallutusi oli ankara pisikene küla just sellesama kindluse ligidal.

ja selles päratu suures mausoleumis atatürk puhkabki.
edit: tegin väikese vea. see on hoopis üks kaubanduskeskus, mitte mausoleum. anteeksi... aga tõsi ta on, et türklased käivad poodides oma vaba aega sisustamas, nii et põhimõtteliselt sama asi!

rohkem mul pilte pole. ülejäänud riputasin siia üles.

tegelikult on mul veel kõiksugu lugusid jutustada, aga nüüd on aeg süüa tegema hakata. türki lähen juba paari nädala pärast tagasi, seekord siis istanbuli.