pime kana leiab tera

minu jaoks algab õige kevad siis, kui rõdu peal saab kohvi juua ja midagi lugeda. toast merele vaadates tekib juba kerge suvetunne, eriti kui lehtedest paljast pirnipuud mitte märgata. vesi ja taevas on sama värvi kui suvel. valgus ka. peaaegu. aga tegelikult on veel märts ja ma istun rõdul teki sees, sussid jalas, ajaleht käes. mitte kedagi teist peale mu enda näha ei ole, ükski auto ei sõida mööda, keegi ei hõika, ainult tuul puhub mere kohevile. mõni üksik lind, lennukite kauge kumin. muru hakkab rohekat tooni võtma, ehkki maa on veel lumest niiske.

ma olen viimasel ajal natukene paremini mõistma hakanud seda, miks mind kooliaeg niiviisi painab. või õigemini - olen jõudnud järeldusele, et see on just kool, mis seda teeb. ma olen aastatesse 1999-2011 jätnud endast rohkem kui võinuks, mõte uitab ikka seitsmenda klassi geograafiatundi või esmaspäevastele kogunemistele peegelsaalis. ma ei oleks kunagi arvanud, et mulle, inimesele, kellele pole kool seltskondlikus või akadeemilises mõttes eriliselt huvi pakkunud, veel kuus aastat pärast põhikooli ning kolm pärast gümnaasiumi lõpetamist see aeg nii sügavalt hinge oleks pugenud. mitte et ma kooli nii väga igatseksin, seda kindlasti mõtte, aga mingis mõttes mõtlen ma täpselt samamoodi nagu siis. et maailm on teatrilava ja kõik kogu aeg arvavad midagi, eriti minu kohta ja tihtilugu halvasti. tegelikult keerleb igaühe maailm vaid ümber tema enda naba ja see on ka kõik, mida ma teiste inimeste kohta öelda oskan.

aga ma ikka ei saa üle tundest, et kolmas, seitsmes, kaheksas, kaheteistkümnes klass tuleb kunagi uuesti tagasi ja ma kardan seda tunnet ja ma soovin, et mu kooliaeg nii paganama konkreetne ei oleks olnud. tead küll, kujuteldavad rollid ja hierarhiad, kes oskab joonistada, kes matemaatikat, kes palli visata, kellel on kõige ilusam käekiri. ja kogu see süsteem on mu peas nii kinni, et mu olevik taandub kuskile kaugele ära ja ma mõtlen ainult sellele, et teisipäeva hommikul pärast saksa keelt oli kahe tunni vahel täpselt nii palju aega, et puhvetist mullidega šokolaadi osta ja klassi tagasi minna. see teadmine on justkui tähtsam sellest, et ma õpin ka tänavu kevadel saksa keelt ja saan akkusatividest ja datividest palju paremini aru kui siis.

kuigi ma olen iseendaga pidevalt vastuolus, on kõik siiski üsna ilus ja hea. no teate, rõdu peal saab juba kohvi juua ja lehte lugeda. vaiko küsib oma uue plaadi kuuendas loos, et kelle käes on rahu võtmed, mina kirjutan tema eelmise plaadi laulusõnadest ühe aine tarvis analüüsi, ja selleks ajaks, kui analüüs valmis saab, olen ma need paganama võtmed kuskilt diivani alt või auto kindalaekast üles leidnud. raudpolt olen.