kirjaoskusest

see on ikka imelik tunne, et ma ei tea, millal on järgmine kord, kui mu süda ei hakka valutama, kui ma ei loe sellist raamatut, mida ma pean lugema, vaid mida omast vabast tahtest tahan. see ei tähenda, et need teosed, mis kooli poolt ette söödetakse ja mis näiteks mu bakatöös vajalikud on, mulle ei meeldiks. ei. "pärsia kirjad" on väga huvitav lugemine. "tom jones" samuti. ja jõuluajal "fausti" lugeda on kindlasti kihvt kogemus. aga mul ei ole näiteks enam vajadust minna raamatupoodi, et uue kirjanduse peale ila tilgutada, sest ma nagunii ei jõua seda uut raamatut läbi lugeda. süda hakkab valutama. juba pikemat aega tahaksin pamuki "istanbuli" läbi lugeda, aga käsi riiulini ei siruta. isegi siis, kui ma endale selle vabalugemisaja võtan, tuletab südametunnistus ennast meelde. hanna linda, järgmisel kevade ülikooli lõpetamiseks on sul tarvis praegu montesquieu'd, fieldingut, goethet ja muidugi sommerit lugeda, mitte pamuki (esimese kolme autoriga jätan jaanuaris küll hüvasti). võta mõistus pähe. ära lase uutel kirjandusilmadel ennast segada. ja siis veel need teooriad, nendega pead sa ka ju metoodiliselt tegelema.
ma lähen aeglaselt hulluks!

ja selle kõige pärast tuleb mulle kass peale ja ma tahaksin, et ma ei oleks kolmeaastasena üldse lugema õppinudki või et ma õpiksin hoopis sellist eriala, kus raamatud ei ole number üks allikas, kust teadmisi saada.
ja siis ma jälle mõtlen, et see, millesse ma end mässinud olen, on läbi ja lõhki minu oma. ja kõik muu oleks vale.

ja siis ma jälle mõtlen, et tahaks vahelduseks, jalad diivanilaua peal, vonneguti "kassikangast" jälle lugeda. niiviisi, et ma ei mõtle, kuidas üht või teist mõtet tõlgendada või kas saaksin seda oma bakatöös kasutada. lugeda lugemise mõnu pärast.

aga järgmisel suvel, ausalt, leban murul või aasal või liival või voodil või rõdul (igal juhul leban, sest ainult nii saan ma oma värskelt haritud mõistust uinutada) ja loen!!!!!! päriselt loen. nagu väiksena lugesin. nagu enne ülikooli lugesin. nii et igal sõnal ja lausel ja mõttel ja raamatul on tol hetkel täpselt selline tähendus, nagu tal on. the curtains were fucking blue. ning raamat saab läbi ja ma viibin paar päeva mingisuguses ilukirjanduslikus ulmas, kuhu ma praegusel hetkel ajanappuse tõttu sisse ei pääse.

vot siis võin sügisel veel suurema hooga edasi minna.