broken social scene - farewell to the pressure kids

tulin just "nullpunkti" kinoseansilt ja nüüd mõtlen, et
kas pikka aega kestnud vaimselt valusast kogemusest kirjutamisel on teraapiline mõju või mõtte.
kui on, siis see muudaks palju.
siis ma saaks ka oma klassikaaslastele andeks anda. kuigi nad olid alles tited, kui mind narrima hakkasid. kuigi ilmselt tekitasin ka ise põhjuseid juurde. kuigi oli nii ja oli naa, ikka mõtlen, et kui ma valida oleks saanud, oleksin käinud teiste inimestega teises klassis ja nendega mitte kunagi kokku puutunud.
ja vilistlaste kokkutulekule ma päris kindlasti minna ei taha.
ja kui keegi neist mulle tänaval vastu jalutab, siis ütlen tere ja naeratan, aga juttu ometi ei tee.
ja asi tegelikult ei olegi neis, asi on puhtas juhuste kokkulangemises, et minul sattusid 1. septembril 1999 lühikesed juuksed (ja soolatüükad) olema ja keegi ei tahtnud minuga rääkima hakata.
asi on lihtsalt selles, et mõnikord tulevad mulle alg-ja põhikoolimälestused nagu teravad torked pähe ja ma tahaks sellest kõigest lahti lasta ja kõik võiks täiesti chill olla ja jumalasuva mis kunagi oli.
see, mida mulle toona öeldi, ei ole täna üldse tähtis. mu olevik ei ole mu minevik. ei viitsi põdeda.
ja siis jälle tulevad igasugused asjad meelde, millest ma veel kirjutada ei taha. või noh. see tegelikult ei ole nii hull midagi. mul lihtsalt polnud sõpru. mul lihtsalt ei tulnud rahvastepall ega orienteerumine välja. ma lihtsalt ei käinud väiksena eriti lasteaias, nii et ma ei osanudki jääd sulatada. nüüd on mul sõbrad ja rahvastepall ei koti enam kedagi ja spordipäevadega on ka loodetavasti igaveseks ajaks kõik, aga
ikkagi!
blaa blaa blaa läheks mingisugusesse saatesse, poetaks paar pisarat ja kõik mu endised klassikaaslased kukuksid häbi pärast põrandale ja hakkaksid mulle vahetpidamata helistama ja minu ees vabandama.
ei, seda ma ei taha.
see faas on läbitud. see kollektiivi süüdistamise faas.
aga
ikkagi. ikkagi on vahepeal selline kriipiv tunne südame all, et milleks see kõik siis. miks pidi pisike ja veidi suurem hanna iga päev koolis kiunumist taluma. 32 tüdrukut. õudselt venivad käsitöötunnid. õudselt venivad kekatunnid. kiunumine. kiuuunuuumiiineee. ah, olge vait. sööge saia. sööge saia, paganama hääled mu peas, mis mulle neid saja aasta taguseid sündmusi meelde tuletavad.
aga
ikkagi.
farewell to the pressure kids. tsaupakaa. mu elu ei ole mingi noorteromaan. kellegi elu ei ole. ma ei pea enam kunagi kogu klassi ees nutma hakkama (kui ma just tõesti kunagi ülitundlikuks õpetajaks ei hakka).
nüüd sõidan rongiga nende mälestuste juurest ära. kuulsin, et varsti võetakse rööpad ka üles!
:)