ülestunn istus

mul tegelt ei olegi midagi üles tunnistada, välja arvatud ehk seda, et photobooth keerab kõik pildid teisipidi, nii et te võiksite raamaturiiuli hoopis mu parema õla taha asetada ja lambi vastavalt siis teisele poole. ja välja arvatud ehk seda ka, et ma hakkan nüüd korterit ostma ja te ei kujuta ealeski ette, kuhu. põllu tänavale. see on peaaegu linnast väljas, tartu linnast, ja ma hakkan iga päev bussiga sõitma. aga bussisõit on tartus päris odav (7 euri kuus ja selle raha eest saavad lasteaialapsed vähemalt ühe kümnendiku uuest voodist) ja tegelt pole see uus koduke kesklinnast üldse nii kaugel ja jalutuskäik kulgeks mööda ujula tänavat, mis on jõe ääres ja nagu ma juba mitmeid kordi siin blogis hõiganud olen ja mida ma hiiglasliku muumiarmastuse tõttu juba aastaid (täpsemalt siis 2008. aasta juunikuust) mõelnud olen: igas korralikus linnas on üks jõgi. vähemalt üks.

see maja on ehitatud 1935. aastal ja enne suurt sõda oli seal limonaaditehas. päris tore on mõelda, et mu tulevases magamistoas asus näiteks laoruum ja padja koha peal oli kast limpsi. pärast suurt sõda kolis sinna majja salvesti kontor. jah, salvesti tehas on täpselt kõrval, nii et kui mul kõht tühjaks läheb, siis jalutan tehasepoodi ja ostan üliodavalt supikest. ja ausalt öeldes ma isegi enam ei karda seda, et kuna ma 1) enam prestiižses karlovas ei ela 2) enam kesklinnale lähedal ei ela, siis ma olen tsentrist välja arvatud ja mu sõbrad unustavad mu, sest ei taha bussipiletit osta (bussipeatus on maja ees ja seal peatuvad number seitse ja number üheksa ja mingisugune ööbuss peatub ka). viimasel ajal on mul tunne, et ma olen oma sõpradele jälle meelde tulnud, ja nemad mulle. nii et lõppeks pole vahet, kus ma parasjagu elan. üle tee jalutades jõuab näiteks liivakivipaljandini, kuhu vanasti põgenesid vangid või siis pidalitõbised. vot millise müstilise auraga koht. ja siis muidugi see jõgi.

nüüd ma vaatan, et mind on tabanud päris suur kirjutamishoog. nii et nüüd hakkan ma päris kindlasti seda portreelugu kirjutama. mu kass on hirmus suureks kasvanud, muide. ta on nagu väike tiiger juba.