tähelepanu! see on ametlik julgestusteadaanne. järgnev tekst nõretab klišeedest. kui lugeja oma pead banaalsustega vaevata ei taha, annan talle vaba voli aken sulgeda ja midagi asjalikumat teha.

ma ikka imestan, et kuhu see blogipidamine mind viinud on. noh, et peaaegu seitse aastat olen seda asja siin (või seal) vahelduva eduga vedanud. eks ta üks suur eneseupitamine ole, see avalikult kirjutamine, kuid ma ei väsi kordamast, et blogimine on ainus loominguline asi, millega ma tegelen, ja kui see väljund ära kaoks, siis ma ei teakski, kuhu emotsioone ja mõtteid suunata. ma ei joonista, ei pildista, ei luuleta, ei laula. ja tegelikult kirjutan ka nüüdsel ajal ikka haruldaselt harva. aga... mingisugune pidepunkt on siiski sees olemas ja see on mind paljude erinevate inimeste ja võimalusteni viinud.

ma ei oleks päris kindlasti julgenud ekspressi minna, kui ma ei oleks mõned aastad regulaarselt oma mõtteid kirja pannud. just regulaarsus on see, mis sulge roostes ei hoia. suva sellest, et enamjaolt on mu siinsed postitused uitmõtted, ma ju ei kirjuta raamatutest või filmidest või muusikast, vaid rohkem iseenda nabast ja selle ümber tiirlevatest kärbestest. niisiis: intelligentset ja arukat teksti lugege kellegi teise blogist. või ajakirjadest looming, vikerkaar, tehnikamaailm, imeline ajalugu. uusi teadmisi ma ei jaga, sest ma ei suuda uusi mõtteid vanadest eriti hästi eristada, aga vähemalt olen ma seda segapudru kuhugi valanud ja sellele soola peale raputanud. kes seda söömas käib, ma ei tea, aga statistika ütleb, et käiakse.

ja see, et käiakse, annab mulle mingit lollakat enesekindlust (näe! mingid suvakad loevad mu blogi! minepekki!), ja see, et ma kirjutan, annab mulle samuti mingit lollakat enesekindlust (et saan hakkama). sellelt pinnalt on kerge ajakirjanduslikke tekste kriblada, sest sellise lobeda teksti kirjutamine ei võta tegelikult eriti emotsionaalselt energiat, võib-olla ainult natukene (eriti siis, kui kirjutad väga hingelähedasest teemast või lihtsalt oled tundlikus meeleolus). artikkel on sama anonüümne kui blogipostitus - minu nimi on tekstil küll all, kuid ma ei usu, et see lugejale eriti korda läheb (kui just mõne staarajakirjanikuga tegu ei ole). loeb tekst, vähemalt ma loodan seda. internetis võid sa olla ükskõik kes ning kõik teavad seda. seega ei ole vahet, kas loo kirjutasin mina või mu 11-aastane õetütar, blogija või ajakirjaniku identiteet ei pea pärisinimese identiteediga suures osas kattuma. kuid kui mingi ühine kokkupuutepunkt siiski leidub, siis on ju tore ja siiras ja aus värk.

aga blogimine, olgu ta siis lõpuni siiras ja sada protsenti mina või mitte, on aidanud mul üle saada sellest, et minust ei saa elukutselist ajakirjanikku, romaanikirjanikku, luuletajat jms. praegu oleks täpselt paras aeg debüütluulekoguga välja tulla, kuid mida ei ole, on luuletused. mulle meeldib see, mis kirjanduseluga kaasneb, mulle meeldib parnass, mulle meeldib, kui inimesed mu olemasolu teadvustavad. kuid kõige eelnevalt nimetatu juures on tähtis inimene ise (muidugi looming ka, aga kas keegi oskab peast näiteks jürgen roostet tsiteerida? noh, keegi kindlasti oskab, aga pigem teatakse teda tema boheemlasliku poeedihinge, mitte niivõrd loomingu järgi). kuid kirjanik võib enda projekteeritud minast ära tüdineda (nagu minagi tüdinen enda blogi-minast) ja siis ei ole enam kuskile minna, sest kõik teavad teda just nii. sestap ongi kõige etem tagaritta taanduda ja ainult vahetevahel internetiookeanis pinnale ulpida.

järgmine siht on mul, muide, vikerkaare ja loomingu kirjanduskriitika riiulid. ja noh, tehnikamaailma ja imelisse ajalukku võiks ka ju kirjutada. nime nagunii keegi ei märka.