pime kana leiab tera

minu jaoks algab õige kevad siis, kui rõdu peal saab kohvi juua ja midagi lugeda. toast merele vaadates tekib juba kerge suvetunne, eriti kui lehtedest paljast pirnipuud mitte märgata. vesi ja taevas on sama värvi kui suvel. valgus ka. peaaegu. aga tegelikult on veel märts ja ma istun rõdul teki sees, sussid jalas, ajaleht käes. mitte kedagi teist peale mu enda näha ei ole, ükski auto ei sõida mööda, keegi ei hõika, ainult tuul puhub mere kohevile. mõni üksik lind, lennukite kauge kumin. muru hakkab rohekat tooni võtma, ehkki maa on veel lumest niiske.

ma olen viimasel ajal natukene paremini mõistma hakanud seda, miks mind kooliaeg niiviisi painab. või õigemini - olen jõudnud järeldusele, et see on just kool, mis seda teeb. ma olen aastatesse 1999-2011 jätnud endast rohkem kui võinuks, mõte uitab ikka seitsmenda klassi geograafiatundi või esmaspäevastele kogunemistele peegelsaalis. ma ei oleks kunagi arvanud, et mulle, inimesele, kellele pole kool seltskondlikus või akadeemilises mõttes eriliselt huvi pakkunud, veel kuus aastat pärast põhikooli ning kolm pärast gümnaasiumi lõpetamist see aeg nii sügavalt hinge oleks pugenud. mitte et ma kooli nii väga igatseksin, seda kindlasti mõtte, aga mingis mõttes mõtlen ma täpselt samamoodi nagu siis. et maailm on teatrilava ja kõik kogu aeg arvavad midagi, eriti minu kohta ja tihtilugu halvasti. tegelikult keerleb igaühe maailm vaid ümber tema enda naba ja see on ka kõik, mida ma teiste inimeste kohta öelda oskan.

aga ma ikka ei saa üle tundest, et kolmas, seitsmes, kaheksas, kaheteistkümnes klass tuleb kunagi uuesti tagasi ja ma kardan seda tunnet ja ma soovin, et mu kooliaeg nii paganama konkreetne ei oleks olnud. tead küll, kujuteldavad rollid ja hierarhiad, kes oskab joonistada, kes matemaatikat, kes palli visata, kellel on kõige ilusam käekiri. ja kogu see süsteem on mu peas nii kinni, et mu olevik taandub kuskile kaugele ära ja ma mõtlen ainult sellele, et teisipäeva hommikul pärast saksa keelt oli kahe tunni vahel täpselt nii palju aega, et puhvetist mullidega šokolaadi osta ja klassi tagasi minna. see teadmine on justkui tähtsam sellest, et ma õpin ka tänavu kevadel saksa keelt ja saan akkusatividest ja datividest palju paremini aru kui siis.

kuigi ma olen iseendaga pidevalt vastuolus, on kõik siiski üsna ilus ja hea. no teate, rõdu peal saab juba kohvi juua ja lehte lugeda. vaiko küsib oma uue plaadi kuuendas loos, et kelle käes on rahu võtmed, mina kirjutan tema eelmise plaadi laulusõnadest ühe aine tarvis analüüsi, ja selleks ajaks, kui analüüs valmis saab, olen ma need paganama võtmed kuskilt diivani alt või auto kindalaekast üles leidnud. raudpolt olen.

eneseusku
ei
ole

piu pau pasolini

räägitakse, et ekspressi lugude lugemiseks peab lehe tellima või ostma. aga et endale korralikult reklaami teha, pean ikka kõikjal figureerima. seepärast riputangi siia üles oma loo pasolini tegemistest bolognas, viitega ikka sellele leheküljele (http://ekspress.delfi.ee/news/areen/kirjanik-bolognast-rezissoor-roomast.d?id=68177249). 
järgnev jutt on tõestus ka sellest, et ma vahepeal ikka kirjutan ka jne.

Eilne sünnipäevalaps Pier Paolo Pasolini on Federico Fellini kõrval ehk üks kuulsamaid itaalia filmirežissööre. Oma ainukordse pildikeele ja isiksusega on ta praegugi itaalia kultuuris ning igapäevaelus tuntav ja nähtav. Mõned arvavad suisa, et uued itaalia filmid pole kunagistega isegi võrreldavad – ka hea näitlejatöö ei varja sügavama mõõtme puudumist. Eelmise sajandi keskel ning hiljemgi tundus jätkuvat mõlemat, nii tundlikku ainest kui häid rolle.Pier Paolo Pasolini sündis 1922. aasta märtsikuus Bolognas sõjaväelasest isa ja algkooliõpetajast ema esimese lapsena. Mõne aasta pärast sündis ka teine poeg Guido. Isa liikuva iseloomuga amet lennutas Pasolinisid siia ja sinna, kuni lõpuks maanduti taas ülikoolilinnas Bolognas.

Nii vanas linnas nagu Bologna on minevik ja olevik alailma segamini. Nimelt selgus, et elasin möödunud sügisel Bolognas õppides samas korteris ning isegi toas, kus Pasolini oma kesk- ja ülikooliajal. Selle toa laes on kena rosett ning seal kirjutas Pasolini ilmselt oma esimese suurema kirjatüki “Tema auks” (La sua gloria), mis pälvis Galvani-nimelise lütseumi näidendivõistlusel esimese koha. Ka Galvani kool on siiani alles.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist tundus noormehele loogilise sammuna astuda kuulsasse Bologna ülikooli. Aasta oli 1939, Pasolini oli vaevalt 17aastane, valitses Mussolini, algas sõda. Ülikooli minemine oli ainus lahendus kodus türannitseva isa silma alt pääsemiseks. Humanitaarsete kalduvustega noormees asus õppima kirjandust ja kauneid kunste. Alma mater viis ta kokku ka legendaarse kunstiajaloolase Roberto Longhiga, kelle kohta on Pasolini öelnud nii: “Longhi oli nagu tupest välja tõmmatud mõõk. Rääkis nagu ei keegi teine. Tema vaikimine oli harukordne. Tema uudishimul ei olnud mudeleid. Koolikultuuri ning fašistliku režiimi poolt alla surutud poisile nagu mina tähendas see revolutsiooni.”

Intervjuud Pasoliniga, tema linateosed ning nende retseptsioon näitavad, et just Rooma on see koht, kus tema anne päriselt õitsele lõi, mis ta minevikutaagast vabastas. Rooma tõi tema vaimu, mõttejõu ning vastuolulisuse kõige selgemini esile. Olles ühtaegu homoseksuaal, kommunist, geniaalne kirjanik, filosoof ja režissöör, tekitas ta seal ka parajalt furoori. Näib, et provints Bologna, olgugi et “paks, punane ja haritud”, ei suutnud ealeski pealinna mõju Pasolini loomingule ületada.

Ka Barcelona kaasaegse kultuuri keskuses (CCCB) oli hiljaaegu üleval režissööri elu ja loomingut tutvustav näitus “Pasolini. Roma”. Sünnilinna Bolognat, kooli- ja ülikooliaastaid väljapanekul ei käsitletud, elu enne Rooma asumist näis tiirlevat vaid ema sünnikoha Casarsa ning mõne teise paiga ümber. Mida laiem avalikkus ei tea, on see, et tegelikult oli Bologna Pasolini jaoks väga oluline koht ja nii võib julgelt väita, et selle linna kitsad tänavad, lugematud võlvkäigud ehk portico’d, vägev ajalugu ja vabameelne hingus on Pasolini loomingut palju mõjutanud.

Oma suure üliõpilaskonna tõttu on Bologna läbi sajandite olnud vasakpoolne linn. Räägitakse isegi, et keskajal asutati ülikoolid nimme kõrvalisematesse paikadesse ja provintsidesse, sest tudengite mässud ei tohtinud suuremate linnade kõrvu jõuda. Noor veri vemmeldab ning Bologna tänavatel on tänapäevalgi kuulda ja näha vasakpoolseid, kohati isegi kommunistlikke väljaütlemisi. Pasolini sotsialistlik meelestatus on tema filmides selgelt näha.

Bolognas sai alguse ka ema ja isa vastandamine – ema sümboliseeris tulevase režissööri jaoks Casarsat, mille dialekt inspireeris teda luuletusi kirjutama, isa aga Bolognat ja fašismi. See opositsioon ilmneb ka tema linateoses “Kuningas Oidipus” (Edipo re, 1967), mille pealkiri räägib iseenda eest. Kahel paralleelsel ajastul toimuv tegevus – ühelt poolt Sophoklese tragöödia dramatiseering, teisalt autobiograafiline tagasivaade lapsepõlve – jookseb kokku filmi lõpustseenides, kui näidatakse Bologna peaväljakut Piazza Maggioret, ent ka Casarsa küla.

Samuti on Bolognat näha dokumentaalfilmis “Armastuse kohtumised” (Comizi d’amore, 1964) ning Pasolini viimases linateoses “Salò ehk Soodoma 120 päeva” (Salò o centoventi giornate di Sodoma, 1975). Hoone, kus toimus selle filmi sündmustik, valis Pasolini välja kindla tagamõttega. Nimelt on tegu Villa Aldiniga, mis kuulus ühele Napoleoni ministritest. Hoone välisilme, asukoht ja ajalugu viitavad filmis ja ka Pasolini elus tähtsal kohal olevale võimuküsimusele. “Salòs” avalduv vaimne ja füüsiline vägivald on omased fašismiajale, mil Pasolini kasvas ja kujunes. Sisemiste painete, pingete ja vastuolude väljaelamine oli talle kindlasti vajalik, eriti kristlike traditsioonidega ühiskonnas, kus homoseksuaalsus on taunitud. Ka ülikoolilinnas Bolognas on katoliiklus kõikjal kohal ning tuletab end kirikukellade kõmina ja sakraalsete ehitistega pidevalt meelde.

Pasolini ei olnud ainult režissöör Roomast, vaid ka kirjanik Bolognast. Oma esimese luulekogu kirjutas ta Friuli dialektis, mida õpetas talle ema. Fašistlik režiim toetas pigem ühtse itaalia kõne- ja kirjakeele väljakujunemist kui kohalike dialektide rääkimist, kuid õnnekombel sattus Galvani-nimelises lütseumis Pasolini õpetajaks inimene, kes just vastupidist soosis. Nii sai noormees innustust ja avaldas oma esimese kogu “Casarsa luuletused” (Poesie a Casarsa, 1943). Ka hiljem avaldas ta murdekeelseid luulekogusid ning kasutas oma teadmisi filmidialoogide keeleliseks rikastamiseks. Peale selle viisid kirjandusõpingud Pasolini kokku inimestega, kellega koos hakkas ta välja andma luuleajakirja, mis sõjaaegse paberipuuduse tõttu paraku kordagi lettidele ei jõudnud. Siiski asutati mõni aeg hiljem, 1955. aastal kunagiste ülikoolikaaslaste Francesco Leonetti ja Roberto Roversiga ajakiri Töökoda (Officina).

Just Roberto Roversi oli see, kes peaaegu viisteist aastat pärast režissööri surma kirjutas artiklis “Ema Casarsast, isa Bolognast”, et elu lõpuaastail oli Pier Paolo Pasolini avaldanud soovi Bolognasse tagasi minna, sest seal olevat avaldunud tema tõeline olemus. Kas oma juurte juurde naasmine oleks tähendanud lepitust isaga või hoopis midagi muud, jääb aga lugeja või filmivaataja otsustada.

Diario (Päevik, 1946)

Küps? Iial – ei iial –!
Just nagu elu isegi,
mis vanadusest eal ei nõtru,
alati pooleldi valmis.
Ühest ilusast päeva teise
saan ma jääda truuks vaid
mõistatuse kaunile ühetoonilisusele.
Just seepärast polegi ma end 
kunagi õnnele allutanud.
Just seepärast polegi mu pattude ängistuses
mind õige kahetsus tabanud.
Võrdselt, alati võrdselt
sõnuseletamatu poole,
sinna, kus on mu olemuse
tõeline läte.
Tõlkinud Hanna Linda Korp.

Pier Paolo Pasolini

■Sündis 5. märtsil 1922 Bolognas.

■Kolis Rooma 1950. aastal.

■Kuulus Itaalia Kommunistlikku Parteisse.

■Pasolini kaevati elu jooksul vulgaarse käitumise, võimuvastaste ja solvavate filmide ning raamatute tõttu mitu korda kohtusse.

■Tapeti 2. novembril 1975 Rooma lähistel, maetud Casarsasse.

■Tuntuimad filmid: “Mamma Roma” (1962), “Matteuse evangeelium” (Il Vangelo secondo Matteo, 1964), “Teoreem” (Teorema, 1968). Samanimeline romaan ilmus pärast filmi linastumist, e.k 1990.

■Raamatud: “Elu noorukid” (Ragazzi di vita, 1955), “Minu aja religioon” (La religione del mio tempo, 1961), “Uus noorus” (La nuova gioventù, 1975).

■On kirjutanud ka esseistikat, filmi­stsenaariume ning näidendeid