surematu romaani algus

eile sorisin ma vanades paberites ja märkmikutes ja kaustades ning leidsin päris palju märkimisväärseid asju, näiteks vihiku pealkirjaga "Lehed. VHKP 6T. Hanna Linda Korp 2004/2005:

ning sõbrapäeviku samast aastast, kus, üllatus-üllatus, polnud ühtegi sissekannet:

raamaturiiulist leidsin aga lapsepõlve lemmikraamatu, alide ahlbergi "väikese mai", mille illustratsioonid mind vahel unenägudeski kummitavad:

ent kõige tähtsam avastus on järgnev:

see on siis sissejuhatus veel pealkirjata, ent surematule noorteromaanile, mida ma alustasin vist samuti 2004. aasta suvel, vähemalt käekirja järgi arvates. selguse huvides kirjutan teksti siia ümber:

""Kord eeslil oli kuusepuu, küll oli kisa-kära. Ta kutsus külla kaameli, see loll sõi kuuse ära!"
"Liigutused, Muumi (?!?), liigutused, " ütles õpetaja Rullaja mesimagusal häälel. Ta oli juba 85 aastat vana ja peaks olema pensionil. "Kuid ei," tõi ta vabanduseks direktorile, "mina olen 59 aastat töödanud siin koolis ja töötan ka edasi. Mis see olgu! Lapsed ju armastavad mind!" "Võib-olla esimesed klassid küll, aga põhikoolist on palju vastukaja tulnud. Kaevatakse, et olete liiga titekas ja et te olete liiga õppekavas kinni. Ainult teooria-teooria. Kuidas erinevatel hääletasanditel laulda jm. igavad asjad. Phäh!" Direktor Julla oli üsna noor ja teadis, et noortele Rullaja ..."

nüüd üritan ma välja nuputada, millist kirjanikku ma tol suvel kõige rohkem lugesin: ühelt poolt meenutab lause ülesehitus eva ibbotsoni, temaatiliselt aga näiteks leelo tungla noorteromaane "siri siiriuselt" või "varesele valu". samuti ei tule mul meelde, milleni see jutt viima pidi. mulle on alati meeldinud sissejuhatusi kirjutada, aga lugu ennast mitte, sest ma arvan, et mul pole seda head jutuvestmise soont. mäletan, et samal suvel püüdsin kirjutada ka ühte ulmekat mingist tüdrukust nimega säsi, kes saabub kosmoselaevaga pärispeale viinistu tee bussipeatusesse ja autorilähedane minajutustaja üritab teda maa võludega tutvustada (täiesti otsene vihje "siri siiriusele"!). mäletan ka seda, kuidas ma ükskord autos teel tallinna kirjutasin sissejuhatuse novellile ühest pensionärist, kes töötas postiljonina ja oli väga rõõmus ning meenutas mulle millegipärast aino pervikut. seegi lugu jäi lõputa.

aga nüüd, 10 aastat ei ürita ma isegi enam sissejuhatust kirjutada. vahel tahaks küll, kuid ... laulmata laul on ilusaim luule.