selle asemel, et seminariks heideggeri lugeda, istun ma werneris, mälun võileiba ja vaatan, kuidas kohvikusse siseneb reaalsete vampiirikihvadega naine, kes tellib merle-nimeliselt teenindajalt frikadellisuppi. pärast seda, kui ma kuskil nelja-aastasena "dracula" 1931. aasta versiooni nägin, on vampiirid mu kõige suuremaks hirmuks, päris ausalt kohe. isegi sädelevad pehmovampiirid ega suurepärane "only lovers left alive" pole mu hirmu vähendanud. kas see on ilmselge märk, et peaks ikkagi heideggeri lugema?