sirelid

tädi linda oli meie naabritädi assakult, kelle juures ma enne esimest klassi tihti aega veetsin, sest lasteaeda ei tahtnud ma minna. tädi linda juures õpetati mind õigesti supilusikat kasutama. ja tema juures pakuti hästi häid pannkooke. tädi linda käis õhtuti salaja kompostihunniku taga kasvuhoone juures suitsu tegemas, aga kuna kõik teadsid seda, isegi kõige nooremad lapsed, siis ei olnud see salaja käimine sugugi nii salajane. tädi linda oli vanakoolitädi, nooruslik ja hakkaja, aga ikkagi range ja tegi asju nii, nagu tema arvates pidi tegema. oma ainukest lapselast kasvatas üpris karmilt. näiteks ükskord ei tohtinud ta meiega koos telgis ööbida, sest ta jooksis mööda õue ringi ja tegi liiga valjut häält. vanakoolitädi tädi lindale meeldis aias kõpitseda. tal ei olnud küll nii palju lilli kui tädi enel, kellel oli terve suur peenar maja ees, aga siiski võis teda suviti peenramaalt leida. õunad, porgandid, redised. tädi lindal oli veetünn, mille sisse ma võililli ujuma panin. korjasin võilille, rebisin selle varre mitmeks ribaks ja siis panin vee sisse. ribad läksid kenasti krussi ja võilillest sai kollase peaga nukk. ükskord käisime veetünni sees ujumas, aga selle keelas tädi linda ära, sest vesi olevat must. vihmavesi tartu maantee neljandal kilomeetril.

ja ükskord oli maikuu ja laupäevahommik ja mul oli keegi külas (kes?). päike veel väga kõrgelt ei paistnud, aga ma olin juba õues. käisin poes, kuhu oli umbes 300 meetrit. tulin tagasi ja vaatasin, et sirelid õitsevad nii ilusasti. tädi linda sirelid. lilla hekk ja valge üksik põõsake keset hoovi. mul tekkis vastupandamatu tung endale paar oksa murda ja nii ma tegingi. paar lillat oksa ja paar valget. valged olid nii ilusad ja õrnad, justkui oleks tädi linda isiklikult nendele värskelt pestud ja tärgeldatud õied külge kinnitanud. kui olin esimese valge oksa ära murdnud, saabus nurga tagant tädi linda. ta oli kuri. või pahane. tädi linda ütles, et sirelioksa ei tohi murda. miks, seda ta ei öelnud, aga mul oli põõsa rüüstamise pärast muidugi hirmus häbi ja vastik. see oli tema põõsas ju. tema üksik valge põõsas keset suurt hoovi.

täna sõitsin ma koos leenuga rattaga kiurule lasteaeda järele. olime konsumi juures ja ma hakkasin üle tee sõitma. nägin, et auto oli ülekäiguraja juures paigal ja arvasin, et ta laseb mu üle, aga tegelikult ta ei märganud mind ja sõitis mulle otsa. kiirus oli õnneks väga väike ja minuga ei juhtunud mitte midagi hullu. kukkusin asfaldile pikali ja ratas ei kukunud minu otsa. aga see otsasõitmise tunne oli piisavalt tugev, et nutma puhkeda. ehmatus. šokk. istusin muruplatsile maha ja hakkasin nutma. leenu seletas autojuhiga ja ma nutsin ja nutsin ja nutsin ja nutsin ja nutsin ja nutsin ja nutsin. vahepeal tuli leenu mind lohutama ja ma tundsin ennast nagu väike laps, kellega on midagi õnnetut juhtunud. kõik sai õnneks korda, ehkki värskelt kollaseks võõbatud velo esiratas meenutab pigem number kaheksa kuju kui o-tähte. aga onu, kes oli, muide, eesti esišovinisti priit pulleritsu isa, lubas selle parandamise kinni maksta. ja andis mulle purgitäie eile vurritatud mett. ja vist oli kokkuvõttes kokkupõrkest rohkem ähmi täis kui ma ise.

nii ma siin istungi. on esmaspäevaõhtu ja kell hakkab kümme saama. olen koksust pisut väsinud ja uimane. vahepeal oli selline tunne nagu kukla ja selja tagant oleks pool mind puudu. et ma olen kuidagi õhuke ja läbipaistev. hirmus janu on ka, muudkui kõnnin kööki ja võtan vett. aga ema käskis õue minna ja mõni hea puu otsida ja selle juures natukene istuda. puul on juured all ja aitab mul iseennast jälle kokku koguda. panin dressika selga, läksin õue, loivasin üle puiestee tänava surnuaia taha luha peale. sellest on naadidžungel saanud. kõik taimed on väga lopsakad mõõtmed võtnud. minust möödus üks lipsuga mees jalgrattal. mõtlesin, et huvitav küll, kust tal tuli idee kinnikasvanud külavaheteel rattaga sõita, endal lips kaelas ja pintsak seljas. ja kuhu ta teel on, sest see tee ei vii mitte kuhugi. leidsin ühe puu, mille juures oli mahakukkunud sirelioksake. istusin puu juurde naadihunniku sisse maha ja olin lihtsalt niisama. kaugelt kostis autode hääli, aga ma istusin ja kogusin ennast. hakkas kergem ja parem. värske õhk ja naadidžungel. kui tundsin, et nüüd aitab, tõusin püsti ja nägin hiiglama suurt sirelipõõsast. päratu suurt. kolossaalselt hiiglaslikku lausa. lopsakate õitega sirelipõõsast. või põõsaid, sest seal oli nii valget kui lillat sirelit.

pärast vahejuhtumit tädi lindaga on mul raske olnud isegi võililli korjata, sest äkki need kasvavad kellegi, kas või iseenda jaoks, ja mis õigus on minul neid endale vaasi korjata. rääkimata siis sirelitest, sest keegi on ju need kunagi suure hoole ja vaevaga istutanud, ilmselt pügab neid igal aastal ja käib vahepeal põõsast nuusutamas. minu enda kasvatatud lõhn! aga luhapõõsad ei ole kellegi omad, sest luht ei ole kellegi oma. see luht on õieti mitte-koht, sest inimesed käivad sealt läbi (mõni kasutab seda võib-olla isegi iga päev oma koduteeks), aga sellel ei ole muud tähendust. on õrnalt sissesõidetud tee, kus naati nii metsikult ei voha kui mujal, mis algab kusagilt liivakivikoobaste juurest ja lõppeb salvesti tehasest üle tee. nagu täidetud tühermaa. vasakule jääb luht ja jõgi, paremale surnuaed. ja sirelid, no need sirelid on luha omad. soine jõeäärne pinnas on nad lopsakaks kasvatanud. jõeudu käib sireleid varahommikuti nuusutamas. jõeudu pärast võtsingi endale õiguse terve posu sirelioksi korjata, ilma et tädi linda pilk mind kummitaks. minu tänane õnnetus ja mu uimane olek ja linnuhäälte stereo ja aimdus, et kusagil seal kaugemal roostiku vahel näen ma varsti kitsesid – ja nägingi – nende saatel murdsin ma oksi ja südame alt ei kriipinud.

see on see tunne, mis mind tartus elades veel tabanud ei olnud. pärispeal on see üsna tavaline, kui ma olen merd ja metsa enda sisse piisavalt kaua ahminud. et sa üldse ei mõtle selle peale, kas keegi tuleb ja kas keegi näeb ja kas keegi arvab, vaid lihtsalt oled naadimere sees ja jõe tagant tõuseb udu ja see, mida ma tean, on see, mida ma näen. vaatad sirelioksi ja jalad sügelevad, sest sääsed hammustasid. kuskil seal on voodi, kuhu heita, aga endine heinamaa oma erivormidega kasvab jõeoru põhjast üles nõlvani välja.

ma lähen nüüd magama.