väike, aga väga kuri

ma ütlen päris ausalt ja täiesti ilma keerutamiseta: see semester on paras košmaar olnud. mul on nii palju vaja kirjutada ja lugeda ja analüüsida ja mõtelda, et mu aju on täielikust kõrbemisest vaid paari päeva kaugusel. kui ma ei õpi, siis ma valutan südant ja süüdistan ennast, kui õpin, siis rändavad mu mõtted kuskile väga kaugele ja ma ei suuda keskenduda. aga kujutage ette, sel kevadel ei ole mul juunini aega, et asju korda ajada. mul pole sel kevadel üldse mingit edasilükkamiseaega. ma peaksin kohe praegu tegutsema. seminaritöö tähtaeg on järgmisel neljapäeval, bakatöö esimese peatüki tähtaeg 15. aprillil, aga ma just mõtlesin selle struktuuri ümber... või vähemalt arvan, et mõtlesin. sest ma pole ikka veel ridagi kirjutanud. mitte et see kõige hullem asi maailmas oleks. sest mingi plaan ja värk on mul peas olemas. ja mingeid asju olen ma lugenud ka. aga ikkagi!!! kõik on nii paganama segane mu jaoks. kõik need asjad kokku. kui ma peaks vaid need kaks tööd valmis kirjutama ja rohkem mitte midagi tegema, elaksin ma semestri ilusasti üle, aga probleem on selles, et mul on veel kaks kuuepunktist ainet, mis tõepoolest nõuavad palju-palju tähelepanu. ja siis on mul veel see kinnisidee, et ma pean mõlemad ained A-d saama, ja muidugi bakatöö ka, sest siis ma saan cum laude. ma olen terve ülikooliaja päris hästi ja edukalt õppinud ja ausalt öeldes pole mu õppekava midagi ülemäära keerulist ka (või tähendab - see on täpselt nii keeruline, et ajab mind hulluks, aga samas pole tegemist mingi reaalerialaga, kus on ainult õiged või valed vastused), nii et kiitusega lõpetamine poleks üldse paha. sest siis ma olen endale midagi tõestanud. väga tobe, jaa, on küll, aga kogu kooliaja olin ma täielik underachiever... nüüd nagu võiks ja võiks ja võiks.

ma olen peaaegu iga päev hirmus sarkastilises ja iroonilises tujus, ma tahan kõigiga tülli minna, ma ei taha mõelda selle peale, mida ma lõunaks söön, ma ei taha üldse midagi. ma ei oska puhata. ma ei oska õppida. mul on tunne, et ma olen iseennast jube pisikesse puukasti kinni pannud ja see kast jääb iga päevaga aina väiksemaks ning kasvab ainult siis, kui ma õpin. aga õppimine ajab pea valutama. ma ei taha enam midagi teada.

ah jaa, seda tahtsin ka öelda, et te ikka kõik teaksite jne - lähen sügisest eesti kirjanduse magistrisse. noh, kui ma just enne seda kirbukakaks ei muutu. see oleks ka variant.

ja seda tahtsin ka öelda, et kes iganes sa ka ei oleks - palun vasta meilidele. kui sulle neid saadetakse. kui sa kohe ei saa vastata, siis kirjuta kas või, et sain kirja kätte, vastan hiljem. kui raske see ikka on?!?!?!?!??!?!?!