umbes selle koha peal, kus praegu uut maja ehitatakse, elas kunagi minu ema. aadressiks köie 3, tallinn. ema elas seal koos oma ema ja isa ja hiljem vennaga ühiskorteris. samal tänaval elas ka eiki nestor. nad käisid emaga esimesed kolm klassi isegi samas koolis.

aga tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida. mõni teine kord ehk kirjutan ümber paar juttu, mida mu ligi 88-aastane leedukast mamma on tollest ajast, see tähendab 1950. aastatest rääkinud. 1963ndal kolisid nad mustamäele, akadeemia teele viiendale korrusele, kus mamma siiani elab.
sellest saaks hoopis mõnusama loo kui tolle, mida ma nüüd paari sõnaga ümber tahan panna.

tegin selle pildi päeval pärast põhikooli klassikokkutulekut, eelmise aasta lõpus, vahetult enne jõulupühi. kui üks klassiõde mind sellele üritusele facebookis kutsus, siis mu esimene mõte oli, et - ei. pärast kõiki neid aastaid, ikkagi mitte. kuigi mõne inimese käekäik mind tõepoolest huvitab, ei taha ma temaga sellises vormis kohtuda. ümberringi need inimesed, kelle tõttu ma siiamaani vahel selliseid unenägusid näen. läbi une kellegagi hüsteeriliselt vaielda on tulutu tegu, nagu oli ka siis. aga ühel hetkel sai minust uudishimu võitu ja johanna lubas ka kaasa tulla ja temaga on ikka turvaline, nagu oli ka siis. astusime sisse ja ütlesime tere. kuidas saada üle ängistusest, mis on sind juba, nojah, 1999. aastast vaevanud? esimene küsimus. esimene inimene, kellega juttu tegime, oli üks klassiõde, kes elab juba aastaid soomes. ta rääkis aktsendiga. ma olin endaga justkui kokkuleppe teinud, et täna õhtul tasuks teisi kuulata, mitte ise lobiseda. muidu teed veel ennast lolliks. mõne aja pärast saabus üks klassivend, kellega ma gümnaasiumi ajal jube hästi läbi sain. teda tahtsin ma tõesti näha, kuulda tema häält ja seda, mis ta räägib. istusime nurgas ja rääkisime vaikselt ja rahulikult, kumbki meist ei pingutanud millegagi üle. tuli üks teine klassivend, kellega mul olid sellest olenematutel põhjustel juba aastaid mingid sotid ajamata jäänud. rääkisin temaga ka, vaikselt ja rahulikult, sotid said aetud. ta oli mõnus ja soe.

kuidas saada üle ängistusest, mille, hästi, tekitasid küll teised, aga millel sa oled lasknud oma peast kõikjale võrsed ajada? teine küsimus. vastikus- või õigemini võltsviisakustunne kurgus, surun järgmise klassivenna kätt. kas meid üldse on kunagi huvitanud, kuidas kummalgi läheb? jätame äkki selle vooru vahele. istun teise kohta ja räägin oma kunstiklassivendadega pikalt ja laialt maast ja ilmast. nendega võib. aga nendega võib ka teisel ajal ja teises kohas, mitte klassikokkutulekul. vahepeal võtan vett, klaasi, teise klaasi, kolmanda, neljanda, viienda. baarileti ääres seisavad nemad. nad silmitsevad mind, ma vaatan neid, aga ainult hästi korraks. valan endale kannust vett ja tulen tulema.

vahepala. klassi kõige tähtsamad tüdrukud, s.o nemad, kes pole isegi ameerika noortefilmide tibid, vaid hmm, hmm, hmm, fotograafid, kunstnikud, näitlejad, otsustavad, et nüüd vaatab kogu seltskond vanu pilte. kõige naljakamate fotode ajal tuleb naerda. nagu siis. kes ei naera, mingu ära. aga mul ei ole naljakas. nendel, kellega ma koos istun, ka ei ole. sihuke kohustuslik kõkutamine, vähemalt ma ei ole ainus, kelle arvates pole sellel mingit väärtust. aga ajalugu kirjutavad ju ikka ainult võitjad, eks. ja mina olin põhikoolis kaotaja. forever and ever. luuser 3000. rääkige, mida tahate, mina mäletan asja täpselt nii. umbes kuu aega tagasi tuli mulle suure üllatusena, et teistes koolides oli kehalise kasvatuse tund nagu üks suur mängutund, kus sai ennast tühjaks joosta. minu jaoks oli see... oli see... avalik enesealandus. meid ei õpetatud liikumisest rõõmu tundma, vaid klassi hierharhias oma koha leidma. need, kes viskavad palli alla 10 meetri, ja need, kes käivad kevadeti westholmi koolis rahvastepalli maailmameistrivõistlustel. aga see puutub võib-olla konkreetsesse pedagoogi, mitte esmajoones seltskonda.

kui te kunagi suvatsete mõne järglase soetada (või kui teil on juba mõni), siis palun ärge pange teda kooli, kus poisid ja tüdrukud peavad eraldi klassides õppima. see ei ole igal juhul mitte midagi head. selle lõpptulemus võib minusuguste õrna hingega kergesti solvuvate laste puhul (keda on tegelikult igas klassis rohkem kui üks, nood teised lihtsalt on vaiksemad kui mina) katastroof. kui kokku satub 30 tujutsevat, õelutsevat, ülitundelist ja vormi poolest kambavaimu ihkavat teismelist tüdrukut, siis kannatab vähemalt pool, kui mitte kaks kolmandikku klassist, aga kuna see vähemus, kes ei kannata, on niivõrd tugev, imposantne, vali, andekas, tark, lärmakas, pealetükkiv, humoorikas, siis vaikiv enamus ei tule selle pealegi, et midagi öelda. no millist alternatiivi nemad pakkuda oskaksid? hall-hall mass. võitjad halastavad kaotajatele viimases voorus. üheksandas klassis hakatakse suhtlema ka nendega, kes enne nõmedad tundusid. igaks juhuks, äkki peab gümnaasiumis samas harus olema ja siis on nagu suht nõme kellegagi tülis olla, eks!!!!

ah et miks ma seda kõike siia kirjutan? mul pole isegi soovi kuhugi välja jõuda. teile muidu meeldisid teie klassikaaslased? üldine meeleolu vahetundides? või teid eriti ei huvitanud, mida teised teist arvasid? kas ja kui tihti te põhikooliajast muidu mõtlete? ma vahepeal unustan õnneks selle ära, ei näe unes, kuidas nendega läbi nutu vaidlema peab. üldiselt olen ma mõistnud, et alates 2011. aastast on mul olnud täiesti vaba voli selles osas, kellega ma igapäevaselt suhtlen. klassikokkutulekul mõtlesin sedasama. miks ma siin olen, kui ma võiksin olla igal pool mujal, kus mulle ei tule kõik need asjad meelde, mille pärast mul siiani paha olla on. aga eelmisel nädalal juhtus itaalia keele tunnis selline intsident, et üks neiu otsustas mulle õela märkuse teha. alguses ma ei saanud aru, et mis tal juhtus, ning ega ma ka lõpus sellele pihta ei saanud, aga igal juhul virutas tema suhtumine mulle sellise litaka näkku, et terve päev oli valus.

miks ma ei oska inimestele andeks anda? kolmas küsimus. võib-olla ei ole enam asi nendes, vaid hoopis selles, et ma ei ole leidnud muud sellele probleemile teist tekkepõhjust leidnud. mind vaadati koolis juba esimesel septembril 1999 imelikult - järelikult arvavad kõik, kellega ma eluteel kokku juhtun, minust kohe halvasti. umbes selline loogika jälitab mind kogu aeg, kui inimestega suhtlen. et on lahedad ja nõmedad ja ma olen see nõme, kes ei suuda vait jääda, vaid peab kogu aeg ennast teiste ees lolliks tegema. õhkõrn lootus, et mingisugune tunnustusavaldus nende poolt tuleb, ei kao kusagile. ükskord näppasin oma popi klassiõe barbie-sõbrapäeviku ja täitsin selle ära. järgnes skandaal. teinekord nuuskasin suurest nördimusest oma teise klassiõe jope täis. järgnes skandaal, aga mitte karistus, sest keegi ei teadnud, et mina seda tegin. ma käitusin - ja vahel käitun siiamaani - nagu mingi ajudeta ja alalhoiuinstinktita idioot, kes selle asemel, et vait olla ja mõtted mujale suunata, hakkab kõva häälega arusaamatuid lauseid skandeerima, et tema idiootsus kõigile veelgi selgem oleks.

mul on vaja nendest asjadest üle olla ja üle saada ja kirjutamine paistab olevat ainus viis, kuidas seda teha. andke mulle siis andeks. ma tahaksin, et mu elus oleks rohkem teid lahti, kui ma praegu näha oskan. selleks on vaja inimestega suhelda. sest kokkuvõttes ma ju olen inimeste inimene. ükskord leidsin herne tänavalt paberilipiku, kuhu oli ilukirjas lev tolstoi mõte kirjutatud: "me elame tõeliselt endale ainult siis, kui elame teistele". kirjutan sellele kahe käega alla! aga esmajoones peaks ehk, jah, iseendaga sotid selgeks saama.